Sõnaraamatu ülesehitus

Asta Õim, Eesti Keele Instituut

"Sünonüümisõnastik" kuulub üldkeele sõnaraamatute hulka. Ta ei ole normiv, vaid eelkõige informeeriv sõnaraamat, mis pakub kirjas ja kõnes kasutatavaid sünonüüme, sealhulgas valiku vanemaid, murdelisi ning vägagi kõnekeelseid sõnu või väljendeid, kantselei- ja stampkeelendeid ning termineid. Vähem on esitatud deminutiive. Vähendusliitega nimisõnu on sünonüümireas näidatud üksnes siis, kui nende tähendus on leksikaliseerunud, s.t. liide ei märgi lihtsalt vähendust või meelitust. Küll aga on sõnaraamatusse hõlmatud omadussõnalised deminutiivid, sest neid pole eesti keeles kuigi palju ning nad on küllalt sageli omapärase vormistusega (kõhn, kõhnuke, õbluke; kitsas, kitsuke, ahtake).

Mõistagi on sõnaraamatus arvestatud keelekorralduslikke suundumusi. Keelehoolde seisukohalt ebasoovitavad keelendid on varustatud informeeriva märgendiga ning sõnaraamatusse võetud pigem selleks, et neist hoiduda. Kantselei- ja stampväljendite puhul on kasutatud märgendit kants. Märgendi kõnek (kõnekeelne) on saanud kõnekeele stiilile (sh slängile) omased, vahelduseks ka kirjakeelde sobivad sõnad või väljendid, kuid seekõrval ka igapäevakeeles sageli kasutatavad, kuid kirjakeelde sobimatud keelendid (näit. juuksur juuksuritöökoja tähenduses).

Sünonüümireas ei kattu kõik sünonüümid tähendusmahu ega muude karakteristikute poolest. Nad ei ole võrsed ka kirjakeele soovituste seisukohalt. Kõigile erinevustele osutada ei olnud selles sõnastikus võimalik. Seepärast eeldab sõnastik kriitikameelega keeleergast kasutajat, kes oskab pakutud keelendeist valida oma maitsele ja vajadustele sobivaima. Mehaaniline sünonüümide pakkumine ei ole selle sõnaraamatu taotlus. Eesmärk on juhatada, kuidas öelda teisiti, teiste sõnadega.

Sünonüümirea peasõna (dominant) peaks nii tähendusmahu, selle piiritluse ja selguse kui ka muude parameetrite poolest kõige ilmekamalt iseloomustama kogu sünonüümirida. Paraku puuduvad objektiivsed kriteeriumid, mille järgi peasõna valida. Dominandi valik pole käesolevas sõnastikus omaette eesmärk ning sünonüümirea eesotsas seisvat sõna või sõnaühendit ei tule pidada eelistatuimaks. Mõnikord võib mingi sünonüümi esikohale seadmisel olla kindel kasutajapoolne eesmärk. Kui näiteks sünonüümireas on esikohal võõrsõna, siis see ei tähenda tema eelistamist. Pigem vastupidi: võõrsõna asemele soovitatakse sisutäpset samatähenduslikku omasõna, pakutakse võimalust selgemaks ja lihtsamaks väljendumiseks.

Sõnaraamatu materjal on liigendatud tähestikjärjestuses märksõnadega algavateks artikliteks (sünonüümiridadeks). On olemas põhi- ja viiteartiklid. Põhiartikli märksõnaks on sünonüümirea dominant, s.o. liht- või liitsõna või ka sõnaühend, mis seisab sünonümirea eesotsas:
AHNE 1, ablas, õgilas, söölas...
ELUPAIK, eluase
ÄRA JOOKSMA, minema jooksma, jalga laskma
Samatüveliste, kuid erinevatesse sõnaliikudesse kuuluvate märksõnadega sünonüümiridu esitatakse paralleelselt üksnes tähendus(t)e nihkumise või ridade erineva leksikaalse täitumuse korral. Regulaarseid tuletisi ei korrastata. Seega peaks lugeja otsima sobivaid sünonüüme ka muudest samatüvelise dominandiga ridadest.
Mitmetähenduslik sõna võib tähendusest olenevalt esineda mitmes sünonüümireas, seejuures ühes tähenduses võib ta olla dominant, teises tähenduses aga rea liige (KALLIS, hinnaline, väärtuslik...; ARMAS, kallis...). Võib juhtuda, et polüseemilise sõna põhitähendusele sünonüüme ei leidugi.
Iga artikkel algab uuelt realt, põhiartikli märksõna on paksus suurtähtkirjas (HUNT, kriimsilm...), viiteartikli märksõna on paksus väikekirjas (kuulajad -> auditoorium 2).
Homonüümid on tähistatud märksõna ees oleva rooma numbriga:
I ENNE, |ende| 1,...
II ENNE 1, varem...
Märksõna tähendusi eristab araabia number märksõna järel:
AUDITOORIUM 1, loengusaal...
AUDITOORIUM 2, kuulajad...
Kui sünonüümirea koosseis eri tähenduste korral ei muutu, siis pole tähendusi eristatud.
Sünonüümirea dominandiks võivad olla:
a) muutuvad ja muutumatud sõnad (ABIL, abiga, varal, teel...);
b) partitsiibid (AUSTATUD, lugupeetud...), kui nendega algav sünonüümirida ei ole võrreldav vastava verbi omaga;
c) ühend- ja väljendverbid (ALLA KIRJUTAMA, kätt alla panema...);
d) järelliite taolised osised (-VÕIDU, -poolne, -ohtu...);
e) prefiksaalsõnad (ANTI-, eba-...)
Sõnaartiklis on sünonüümide loetelu, seletused, näited ja lisaselgitused.
a) Sünonüümirea alguses on ühesõnalised enamkasutatavad keelendid, seejärel vananenud ja murdesõnad ning lõpuks vabad sõnaühendid ja fraseoloogia.
b) Sõnade tähendust on seletatud üksnes vajaduse korral. Seletus on toodud püstkirjas ülakomade vahel (BAIKA, boi 'riidesort'; AJAPIKENDUS, armuaeg 'halastusest antud ajapikendus').
c) Ruumi säästmiseks on seletuse asemel mõnikord sõna juures nurksulgudes viidatud selle kasutuslaadile või -piirkonnale (AVARII, [laeva-, liiklus, töö]õnnetus, aim ...[ähmane] kujutlus).
d) Kui sõnaartiklisse on võetud lisaks kitsama leksikaalse seostumisega sõnu, siis need on paigutatud sõnaartikli lõppu koos sellekohase täpsustusega paksus kursiivkirjas (AEGLANE...; inimese kohta: pikaldane, pika toimega...; LAI...; rõiva kohta: avar, lahe). Sama lahenduse on saanud adjektiivide artikleis omaduse erinevat astet märkivad sõnad (ILUS...; väga ilus: imekena, imeilus...).
e) Näidete (sõnaühendite või lausete) ülesanne on avada või täpsustada sõna sisu, vihjata tema kasutuspiirkonnale, näidata esinemistingimusi, sõltumust ja leksikaalset seostumist. Näited on antud sünonüümi järel kursiivkirjas (KIIRE... , näbe näbedad sõrmed; ATRIBUUT kultuse atribuudid). Lähedased kasutusjuhtumid on ühte koondatud (KANGE, käre käre tubakas , õlu, naps).
f) Sõnaliigimärgendit on märksõna juures kasutatud üksnes siis, kui ta kuulub mitmesse sõnaliiki. Stiilimärgendeid on tarvitatud üksnes arusaamatuste vältimiseks, sest üldkeele sõna stiilikuuluvus ja tundevärving sõltub suuresti kontekstist. Märgendid on sünonüümi järel (väiksemas) kirsiivkirjas (LÄHEDANE 1 adj ... ; LÄHEDANE 2 subst ...; LIBERAAL, vabameelne subst; AUSTATUD , aukas van; KALK, kivine ülek). Kui sama märgendiga on mitu keelendit, siis on märgend toodud nende ette (KÄGU, kukulind; murd: kagi, käntsas, jürilind, odralind, surmalind; ASJAOLU, ...; kants: fakt, moment).
g) Sõna muid grammatilisi vorme enamasti genitiivivorm, verbide puhul oleviku 1. pööre. Vormid on sõna järel püstkriipsude vahel: JUHT |juhi|...; JUHT |juhu|...
h) Grammatilisi, sh. redaktsioonilsi seoseid on osutatud noolsulgudes kursiivkirjas näitelausete või umbmääraste asesõnade abil (AUSTAMA, <kellegi ees> mütsi maha võtma; JUHTIMA, <millegi> ees olema).
i) Sõnaartikli lõpus on vajaduse korral viidatud semantiliselt lähedasele või sellega haakuvale sünonüümireale (HURJUTAMA, haugutama...; vt ka noomima; käima...; vt ka lonkima).